Füüsika ja Astronoomia Instituut

 

9.10.1952 
Füüsika, Matemaatika ja Mehaanika Instituut saab uueks nimeks Füüsika ja Astronoomia Instituut (FAI).

1953 
FAI geofüüsikaobservatooriumi väljaarendamisplaanis fikseeritakse töösuundadeks Eesti kliima uurimine (peamiselt mikrokliima), aktinomeetria, agrokliima, teoreetilised uuringud meteoroloogia ja aktinomeetria valdkonnas. 
J. Ross alustab kiirgusmõõtmisi taimkattes, 1956. aastal alustab taimkatte kiirgusrežiimi uurimist Heino Tooming.

1954 
Aktinomeetriauuringud otsustatakse viia Tartu ülikooli, aga tegelikult vist siiski ei viida. H. Liidemaa ja H. Baumann lahkuvad FAI-st ülikooli.

1955 
Aktinomeetriajaam nimetatakse aktinomeetria laboratooriumiks.

 

Aktinoväljak Tartus 

Kiirgusmõõtmised Tartu aktinomeetriajaamas.

1957 
Tartus korraldatakse üleliiduline aktinomeetriakonverents. 
Juhan Ross kaitses kandidaadiväitekirja "Maapinna lühilainelise kiirguse mõõtmise probleemid". 
Valdur Tiit alustab kevadel helkivate ööpilvede vaatluste organiseerimist, sellega on seotud ka Herbert Niilisk. Vaatlused algavad suvel nii Tallinnas (Ch. Villmann jt.) kui Tartus (Ü. Veltmann, T. Kala). Nii aktinomeetrilised mõõtmised Tartus kui helkivate ööpilvede vaatlused on osa rahvusvahelise geofüüsika aasta programmist. 

AFS 1957 

Aktinomeetrialabori töötajaid, 1957. 
Elsa Preem, Ivo Nei, Laine Taškin, Herbert Niilisk, Helga Viigimäe, Ilse Aas, Heino Tooming. 
Pildilt puuduvad Juhan Ross, Jaan Lepik, Viivi Kannes.

1958 
16.10.1958 - Aktinomeetriajaama baasil moodustatakse atmosfäärifüüsika sektor, juhatajaks saab Juhan Ross. 
12.-14.12.1958 toimub Tartus üleliiduline helkivate ööpilvede alane nõupidamine. 
Hakkab ilmuma aperioodiline teadustööde kogumik "Uurimusi atmosfäärifüüsikas".

1959 
Moodustati FAI astronoomia ja atmosfäärifüüsika sektorite töökoda, millest hiljem saab aparaadiehituse sektor. Seda töökoda hakkab juhtima Valdur Tiit.

1961 
Heino Tooming kaitses kandidaadiväitekirja "Päikesekiirguse peegeldumine ja neeldumine taimkattes". 
Olev Avaste kaitses kandidaadiväitekirja "Pilvitu taeva lühilaineline kiirgusväli", juhendaja prof. K.S. Šifrin. 
16.-19.05.1961 oli Tallinnas seitsmes üleliiduline helkivate ööpilvede alane nõupidamine, mida Eesti poolt korraldasid FAI, ÜAGÜ Eesti osakond ja Tallinna tähetorn.

1962 
Loodi FAI astrofotomeetria töörühm, mille juhatajaks saab Charles Villmann
Helgi Niilisk kaitses kandidaadiväitekirja "Atmosfääri soojuskiirgusest", juhendaja prof. K.J. Kondratjev. 
Herbert Niilisk ehitas radiomeetri spektraalse valgustatuse mõõtmiseks ning fotomeetrilise lati kiirgusvälja uurimiseks taimkattes.

1963 
29.04.1963 avati observatooriumi peahoone Tõraveres. 

Observatoorium 1963 

Charles Villmann kaitses kandidaadiväitekirja "Helkivate ööpilvede füüsikalisest olemusest". 
Astrofotomeetria töörühm liidetakse astrofüüsika sektoriga, Ch. Villmann asub tööle FAI teadusdirektorina. 
Alustatakse aktinomeetriajaama ehitamist Tõraveres, atmosfäärifüüsika sektor kolis Tõraverre novembris. 
Suur aktinomeetriaekspeditsioon Jõgeval, lisaks Eesti töörühmadele osavõtjad ka Moskva Taimefüsioloogia instituudist, Moskva Geograafia instituudist, Leningradi Geofüüsika peaobservatooriumist. 
Märtsis toimus Tartus üleliidulise bilansomeetrite võrdluse esimene etapp. Teine etapp oli sama aasta septembris Taškendis. Võrdluse peakorraldaja oli Madis Sulev. 
J. Ross formuleeris kiirguslevi võrrandi taimkatte jaoks. 
H. Moldau ehitas spektrogoniomeetri taimelehtede peegeldusindikatrisside mõõtmiseks.

1964 
Moodustatakse rahvusvaheline helkivate ööpilvede andmetöötluskeskus. 
Aktinomeetriajaam läheb hüdrometeoroloogiateenistuse alluvusse. 
Ekspeditsioon Moldovas, 6 FAI töötajat ja 11 TÜ tudengit. 
A. Laisk ehitas seadme taimelehtede kaldenurkade ja orientatsiooni mõõtmiseks.

1965 
Aktinomeetriajaam kolib Tõraverre. 
10.05.1965-25.08.1965 ekspeditsioon Tadžikistanis, Eestist osalisi 21 (J. Ross, H. Niilisk, H. Tooming, A. Laisk, V. Oja, V. Põldmaa, A. Kallis, V. Soon, M. Themas, M. Rahi FAIst, üliõpilasi ja kooliõpilasi), maisi ja puuvilla biomeetria, aktinomeetria, spektraalse aktinomeetria, statistilise aktinomeetria ja fotosünteesi töörühmad. 
Ülo Mullamaa kaitses kandidaadiväitekirja "Lainetava merepinna optiliste omaduste atlas", juhendaja prof. G.V. Rosenberg. 
Jüri Reemann kaitses kandidaadiväitekirja "Kiirguse aparatuurne integreerimine aktinomeetrias", juhendaja J. Ross. 
Herbert Niilisk kaitses kandidaadiväitekirja "Mõnede põllukultuuride spektraalne kiirgusrežiim fotosünteetiliselt aktiivses spektripiirkonnas", juhendaja L.B. Krasilštšikov. 
Ilmar Undla kaitses kandidaadiväitekirja "Päikesekiirguse summade muutlikkuse seaduspärasustest", juhendaja M.I. Budõko. 
Agu Laisk kaitses kandidaadiväitekirja "Lühilainelise kiirguse eksperimentaalne uurimine taimkattes", juhendaja B.I. Stõro. 
A. Laisk ehitas seadme taimede katteväärtuse mõõtmiseks, see sai tuntuks "hiirena".

1966 
Moodustatakse helkivate ööpilvede töörühm, juhataja Charles Villmann. 
Madis Sulev kaitses kandidaadiväitekirja "Maapinna kiirgusbilansi mõõtmise aparatuur ja metoodika", juhendaja J.D. Janiševski. 
Viivi Põldmaa-Russak kaitses kandidaadiväitekirja "Atmosfääri hämarikusondeerimise metoodika uurimused", juhendaja J.D. Janiševski, konsultant prof. G.V. Rosenberg. 
Heino Moldau kaitses kandidaadiväitekirja "Taimelehtede hajutamisomadused", juhendaja I.A. Šulgin. 
Herbert Niilisk saab FAI teadusdirektoriks. 
15.-18.03.1966 oli Tallinnas rahvusvaheline sümpoosion "Helkivad ööpilved kui atmosfääri kõrgemates kihtides toimuvate protsesside indikaatorid". 
Suvel toimus Tartus 6. ametkondadevaheline aktinomeetria- ja atmosfäärifüüsika-alane konverents. 
O. Avaste stažeeris 1966-1967 Kanadas ja USA-s. 
H. Tooming formuleeris taimkatte maksimaalse produktsiooni printsiibi. 
J. Ross publitseeris kvantitatiivsed taimede kasvufunktsioonid.

1967 
Tõraveres alustati atmosfääri spektraalse läbipaistvuse mõõtmisi. Need mõõtmised kestsid kuni 1978. aastani. 
Veebruarist aprillini toimus Ukrainas Ukraina hüdrometeoroloogia instituudi, Moskva atmosfäärifüüsika instituudi ja FAI ühisekspeditsioon kiirgusväljade uurimiseks muutliku pilvisuse tingimustes. Mõõtmisi tehti nii maapinnal kui lennukil. Osalesid M. Sulev, V. Põldmaa, M. Themas, T. Urbanik. 
Algasid summaarse ja peegeldunud päikesekiirguse mõõtmised lennukilt muutliku pilvisuse tingimustes. Mõõdeti Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Venemaa ja Ukraina kohal, mõõtmised kestsid 1972. aastani. Mõõtmistes osalesid H. Ohvril, M. Sulev, V. Põldmaa, A. Kurvits, A. Kuusk. 
A. Laisk ehitas statistilise analüsaatori kiirgusvoogude jaotuste mõõtmiseks taimkattes. 
J. Ross ja T. Nilson leidsid kiirguslevivõrrandi täpse lahendi horisontaalsete Lamberti pinnaga lehtedega taimkatte jaoks. 

AFS 1967 

Atmosfäärifüüsika sektor, 1967. 
Rõdul: 
Tiit Nilson, Helgi Niilisk, Ain Kallis, Andres Kurvits, Mare Themas, Agu Laisk, Viivi Soon, Mart Tiisler, Mall Suits, Ülo Mullamaa, Aili Linnas, Viivi Põldmaa, Heino Moldau, Lilian Paliale, Juhan Ross. 
All: 
Ilmar Undla, Madis Sulev, Herbert Niilisk, Vello Ross, Olev Avaste, Ilse Aas, Ene Pastak, Heino Tooming, Jüri Reemann, Märt Rahi, Endel Kübarsepp, Vello Oja, Olavi Kärner. 

1968 
Uno Veismann kaitses kandidaadiväitekirja "Elektrofotomeeter tähtede heleduste mõõtmiseks kahe teleskoobi baasil", juhendaja N.F. Kuprevitš. 
Tiit Nilson kaitses kandidaadiväitekirja "Taimkatte kiirgusrežiimi matemaatiline modelleerimine", juhendaja J. Ross. 
Algas koostöö NLiidu Keskmasinaehituse ministeeriumi alluvuses oleva Eksperimentaalse masinaehituse keskkonstrueerimisbürooga (hilisem teaduslik-tehniline tootmiskoondis Energia) kosmoselaevadele Sojuz ja orbitaaljaamadele paigaldatava aparatuuri konstrueerimiseks ja valmistamiseks.

1969 
Vello Ross kaitses kandidaadiväitekirja "Mõnede põllukultuuride geomeetrilise struktuuri ja kasvu fütomeetrilised uuringud", juhendaja J. Ross. 
H. Tooming osales IBP/PP konverentsil Trebonis Tšehhoslovakkias. J. Ross, A. Laisk ja T. Nilson olid ka kutsutud, aga ei saanud NLiidust väljasõidu luba. 
T. Nilson tuletas taimkatte läbipaistvuse võrrandid arvestades taimede paiknemise grupeeruvust ning regulaarsust. 
Margaret Anderson kinkis fütoaktinomeetria grupile kalasilma objektiivi. See objektiiv on kasutusel veel ka aastal 2006.

1970 
Sirje Keevallik kaitses kandidaadiväitekirja "Kiirguslevi ebaühtlases statistiliselt jaotunud optiliste omadustega hägusas keskkonnas", juhendaja J. Ross. 
FAI teadusdirektoriks saab V. Unt. 
1970-1986 töötas Kosmiliste uurimiste sektori osalise koormusega vanemteadurina Prof. Gennadi Vainikko
1970-1973 leidsid aset ulatuslikud taimkatte struktuuri ja kiirgusvälja mõõtmised Kuremaa põldudel ning ZBI Voore statsionaaris (kuusik). Mõõtmistel osalesid V. Ross, T. Nilson, A. Aho, A. Koppel, O. Kull, J. Saks, E. Pastak, S. Vaher. Kasutati kaldnõela, A. Laisa "hiirt" ning tehti kalasilmaobjektiiviga poolsfäärifotosid. 
U. Veismanni juhtimisel algas lähiinfrapuna radiomeetri Mikron konstrueerimine ja valmistamine.

1971 
Juhan Ross kaitses doktoritöö "Taimkatte optiliste omaduste seos selle geomeetrilise struktuuri ja fotosünteesiga". 
FAI teadusdirektoriks saab Lauri Luud. 
Orbitaaljaama Salyut pardal lendas kosmosesse instituudis valmistatud fotomeeter SFM-4. 
IUGG XV Peaassamblee tööst Moskvas võtavad osa O. Avaste ja Ch. Villmann, helkivate ööpilvede sektsiooni istungitest ka K. Eerme. 
Ajakirjas Agricultural Meteorology ilmub T. Nilsoni artikkel "A theoretical analysis of the frequency of gaps in plant stands". Sellest sai järgnevail aastakümnetel ¨kohustuslik kirjandus¨ - artikkel kogus sadu viiteid.

1972 
Olev Avaste kaitses doktoritöö "Lühilaineline kiirgusväli Maa atmosfääris". 
Heino Tooming kaitses doktoritöö "Taimkatte kiirgusrežiim ja produktiivsus". 
Vello Oja kaitses kandidaadiväitekirja "Lehtede fotosünteesi eksperimentaalne uurimine CO2 bilansi abil." 
Ü. Mullamaa juhendamisel ja toimetamisel ilmus monograafia "Pilveväljade ja kiirgusvälja stohhastiline struktuur", autoreiks veel M. Sulev, V. Põldmaa, H. Ohvril, Helgi Niilisk, M.I. Allenov, L.G. Tšubakov, A. Kuusk. Selle raamatu ingliskeelne tõlge ilmus 1975. aastal - US NASA, Wash., D.C., Technical Translation F-822, 1975, 192 pp. 
Suvel mõõtis Hanno Ohvril kuu aega Vilusis Peipsi ääres kiirgusi muutliku pilvisuse tingimustes. 
1973. a. algavad Füüsikakroonikad. Tõravere atmosfäärifüüsikute tööd on neis kajastatud alates 1977. aastast.


1.10.1973 

Füüsika ja Astronoomia Instituudi baasil moodustati 
Füüsika Instituut asukohaga Tartus ning

Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituut


 

Allikad

Aruksaar, H., 1992. Kaarel Kirde - esimene eestlasest geofüüsikaprofessor Tartu ülikoolis. Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, VIII, Valgus, Tallinn, lk. 231-249. 
EFS aastaraamatud 1989.. 
Eilart, J. (Koostaja), 2001. Akadeemik Juhan Ross. Bibliograafia. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn. 
Füüsikakroonikad 1977..1987. 
Liidemaa, H., 1992. Tartu Ülikooli Meteoroloogia Observatooriumi rajamine ja meteoroloogia areng Eestis aastail 1865-1918. Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, VIII, Valgus, Tallinn, lk. 63-79. 
Mürk, H., 1992. Meteoroloogia- ja klimatoloogiaalasest uurimistööst Eestis 1920-1940. Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, VIII, Valgus, Tallinn, lk. 80-98. 
Palm, I., 1992. Meteoroloogia õpetamisest Tartu ülikoolis aastail 1919-1940. Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, VIII, Valgus, Tallinn, lk. 99-122. 
Tartu Observatooriumi aruanded 1991.. 
Tartu Ülikooli raamatukogu fotokogu, https://www.utlib.ee/ee/andmebaasid/portreed/ 
Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, VIII, Valgus, Tallinn, lk. 99-122. 
Siilivask, K. (Koostaja), 1982. Tartu Ülikooli ajalugu. II, 1798-1918. Eesti Raamat, Tallinn. 
Tooming, H., 2001. Ilm ja inimesed, Teaduste Akadeemia kirjastus, Tallinn. 
Tähetorni kalendrid.

Koostas:
Andres Kuusk 

Kaasa aitasid: 
Kalju Eerme 
Ain Kallis 
Olavi Kärner 
Tiit Nilson 
Viivi Russak 
Madis Sulev 
Uno Veismann