Charles Villmann

ch_villmann.jpg

 

Charles Villmann 
18.03.1923-25.03.1992

 

Charles Villmann sündis 18. märtsil 1923 Pärnus.

 

Haridus

Pärnu I algkool 1930-1936 
Pärnu Reaalkeskkool 1936-1939 
Tallinna I Õhtukeskkool 1946-1948 
Tallinna Õpetajate Instituut 1948-1951 (kaugõpe) 
Tallinna Pedagoogiline Instituut 1957-1960 (kaugõpe) 
Füüsika-matemaatikakandidaat 1963 

 

Töö

Valmistudes saama tulevikus meremeheks töötas Ch. Villmann koolivaheaegadel madrusena purjelaevadel ja sattus 1941 aastal sõja jalus mootorlaevaga "Läänemaa" Leningradi blokaadi. Olnud mõned kuud kütjaks Kirovi tehases pääses ta 1942. aasta jaanuaris mööda Laadoga jääteed blokaadist välja, jätkas sügiseni madrusena Kaspia laevastikus ning mobiliseeriti siis samal 1942. aastal Eesti Tagavarapolku. Järgmise kahe aasta, 1943-1944, vältel järgnesid sihturi, suurtükikomandöri ja jaokomandöri rollid 249. Eesti laskurdiviisi 307. tankitõrje divisjonis. Kaptenipaguniteni viinud teenistus sõjaväes jätkus kuni 1956. a juulini, mil rahvusväeosad laiali saadeti.

Ch. Villmannil õnnestus väeteenistuse kõrvalt aastal 1960 lõpetada Tallinna Pedagoogiline Instituut. Tööalane karjäär jätkus 1956. a. sügisest Tallinnas füüsikaõpetajana. Juba ohvitserina oli ta Üleliidulise Astronoomia ja Geodeesia Ühingu (ÜAGÜ) kaudu tegev innuka harrastusastronoomina ja sai ÜAGÜ Eesti osakonna esimehena huvilisi koondava Tallinna Tähetorni rajajaks. Ühel esimestest Eestis peetud üleliidulistest teaduskonverentsidest 1953. a. on ta esinenud uurimusega Galaktika pöörlemisest. Rahvusvahelise Geofüüsika Aasta (1957-1959) kavva kuulunud helkivate ööpilvede uurimine sai Ch. Villmanni hilisemaks elutööks. Eriti selle uurimistöö korraldamine. Töö käigus kasvas ta ise peagi amatöörist professionaaliks. Töötanud alates 1959 Tallinna Tähetornis, mis kuulus siis Geoloogia Instituudi koosseisu, viidi ta üle koos tähetorniga 1962. aastal tolleaegsesse Füüsika ja Astronoomia Instituuti (praegune Tartu Observatoorium) vanemteaduriks. Pärast füüsika-matemaatika kandidaadi kraadi kaitsmist helkivate ööpilvede fotomeetria ja polarimeetria kohta töötas ta aastatel 1963-1967 Tõraveres praeguses mõistes teadusdirektorina. See oli uue observatooriumi töösserakendamise aeg.

Hiljem juhatas Ch. Villmann helkivate ööpilvede töörühma ja oli pikemat aega kosmiliste uurimiste sektori juhatajaks. Helkivate ööpilvede uurimist koordineeris N. Liidu Geofüüsika Komitee oma komisjonide ja töögruppide tegevuse kaudu. Karismaatilise isiksusena ja võimeka korraldajana tõusis Ch. Villmann kiiresti Üleliidulise töögrupi esimeheks ja kogu N. Liidu helkivate ööpilvede vaatluste peakorraldajaks. Paarisajast punktist koosnev vaatlusvõrk baseerus üle kogu N. Liidu paiknevatel meteoroloogiajaamadel. 1960-datel oli Villmann ka Rahvusvahelise Geodeesia ja Geofüüsika Liidu (IUGG) helkivate ööpilvede töögrupi kaasesimees. 1963. aastast kuni helkivate ööpilvede maapealse uurimise lõpuni oli Tõraveres helkivate ööpilvede kohta andmete kogumise ülemaailmne keskus.

1967. a. teisel poolel õnnestus Ch. Villmannil saavutada töised kontaktid N. Liidu kosmosetööstuse lipulaevaga Teaduslik-Tootmiskoondisega "Energia", mis asub Moskva lähedases linnas nimega Koroljov (siis Kaliningrad). Algas kokku 25 aastat kestnud periood, mil Eestis projekteeriti ja valmistati orbitaaljaamade pardale paigaldatavat aparatuuri ning kavandati ja viidi läbi Maa atmosfääri uuringuid kosmosest. Kogu selle töö juhtimine nõudis loogika kõrval Ch. Villmannile omast erilist vaistu ja optimismi.

Teenelise teadlase aunimetuse kõrval (1986) on Ch. Villmanni autasustatud Tööpunalipu ordeniga (1976) ja mitmesuguste medalitega. Tema juhitud kollektiiv pälvis 1977 a. Eesti teaduspreemia.

 

Publikatsioonid

Viimase omakäelise ankeedi andmetel on Ch. Villmann 148 teadusliku ja 117 populaarteadusliku artikli või materjali autoriks. Teaduslike tööde hulka on sellel ajal loetud teduslikes ajakirjades, muudes perioodilistes väljaannetes ja kogumikes ilmunud artiklid, samuti aukartustäratav arv masinkirjalisi lepinguliste tööde aruandeid.

Eraelu

Ch. Villmann oli kaks korda abielus. Esimesest abielust Elvi Villmanniga (1946-1966) sündisid lapsed Peeli Mikelsaar (Villmann) (1948) ja Peeter Villmann (1949), Aastal 1968 alanud teisest abielust Maie Villmanniga (Pabut) lapsed Olavi (1962), Christel (1968) ning kaksikud pojad Imre ja Steve (1972).

Peale teadusringkondade suhtles Ch. Villmann palju kunstnike ja kirjandusinimestega. Tema lähemate tuttavate hulka kuulus mitu arstiteaduskonna professorit, kelledest mõnedega on ilmunud ka ühiseid teadusartikleid. Lähedasteks sõpradeks said ühise töise tegevuse käigus samuti mitmed N. Liidu kosmonaudid ja paljud maapealsete teenistuste võtmefiguurid. Suure huvi ja kaasaelamisega jälgis Ch. Villmann Eesti taasiseseisvumise protsessi. Äkksurm saabuski Tõravere Observatooroumi peahoone saalis selle asutuse tuleviku üle arutlemise koosolekul mõni minut pärast tema enda sõnavõttu. 
Ch. Villmann on maetud Elva kalmistule.

 

 


Jaanuar 2007