Charles Villmanni stipendiumi laureaat Indrek Sünter: võib vaid kujutleda, kui vähe me universumi kohta teame

Kairi Janson | 3.11.2017

„Kes teab, mis kõik võimalik on, kui valida miskit põnevat ja mitte järele anda enne, kui asi korralikult tehtud“ – just selle mõtteviisiga tahab tänavune Charles Villmanni stipendiumi laureaat Indrek Sünter noori nakatada. Sünter ise on kui selle mentaliteedi kehastus: tema osalusel läks orbiidile esimene ja läheb varsti teine ESTCube, peale selle arendab ta Euroopa tudengite Maa-orbiiteri (ESEO) kaameraid.

2017 Indrek Sünter

„Möödusin kuulutuste tahvlist Tähe 4 õppehoone esimesel korrusel ning leidsin sealt ajakirjaväljalõike ESTCube projekti kohta,“ kirjeldas Sünter, kuidas kõik algas. Ta oli siis Tartu Ülikooli bakalaureuseastme teise aasta tudeng, aga kosmosja satelliidid olid talle pea sünnist saati põnevust pakkunud. Sünter käis ESTCube’i koosolekutel, luges kosmosesüsteemide kohta ühe üsna üldise raamatu ja liitus meeskonnaga, kus oli kõige vähem liikmeid. Juhtus aga nii, et umbes kuu hiljem otsustas eelmine tiimijuht lahkuda ja Sünter jäi oma meeskonda üksi.

Rekordsatelliidi meeskonnas

Nii saigi Sünteri ülesandeks ESTCube-1 pardaarvuti arendamine. Ülikooli sisse astudes oli ta kahelnud füüsika ja arvutisüsteemide erialade vahel, ent toona valiku siiski füüsika kasuks langetanud. „See tundus salapärasem ning arvasin, et arvutitehnikat oleksin ka iseseisvalt suuteline õppima,“ põhjendas ta.

ESTCube’i projekt suunas Sünterit aga teises suunas. Pardaarvutist tehtud bakalaureusetöö õnnestus küll füüsikaga enam-vähem siduda, aga Sünter arvas, et kui soovib magistris arvuti tarkvara arendamisega jätkata, tuleb erialaks võtta siiski arvutitehnika.

Tema magistriastme teisel aastal jõudiski ESTCube-1 ühes tema arendatud pardaarvutiga orbiidile. ESTCube-1-st sai mitmes mõttes rekordsatelliit: see oli Eesti esimene (tudengi)satelliit, esimene teadaolev satelliit, mis saavutas juhitult pöörlemiskiiruse 841°/s, ja esimene satelliit, mis katsetas elektrilist päikesepurje.

Sünter oli ESTCube’i valmimisele kaasa aidanud ka satelliidi alamsüsteemide vahelise liidese planeerimisel ja opereerimistarkvara kirjutamisel.

Esmalt tehnoloogia

Praegu on Sünter Tartu observatooriumi nooremteadur ning ülikooli kolmanda aasta doktorant. Osalt juhuse tahtel on ta taas füüsika instituudis: seal asub kosmose- ja militaartehnoloogiate töörühm. „Kosmos on niivõrd suur ja tundmatu – võib vaid kujutleda, kui vähe me universumi kohta teame. Selleks, et teada saada, kuidas universum tiksub, on vaja esmalt tehnoloogiat arendada ning mõõteseadmed ehitada,“ arvab Sünter.

Kuigi nüüd on side ESTCube-1-ga juba katkenud, ei ole siiani ammendunud andmehulk, mida teaduskirjanduseks vormistada. Sünter kirjutab doktoritööd ESTCube-1 alamsüsteemide ja tarkvara arendusest ning karakteriseerimisest, juhendajaks Mart Noorma. Töös kirjeldab Sünter ka mõnda ESTCube-1 testi, nende hulgas purjemootori katsetust.

Elektriline päikesepuri lubaks põnevat teadust

Praegu käib ettevalmistus ESTCube-2 orbiidile saatmiseks, seda tehnoloogia testimise eesmärgil. Sünter loodab, et ESTCube-2 on missioon, mis edukalt elektrilise päikesepurje välja kerib, selle elektrostaatiliselt laeb ning satelliiti orbiidil pidurdab. Seni ei ole kellelgi õnnestunud seda teha. „Minu arvates on elektriline päikesepuri rohkem insenertehniline lahendus, mis võimaldaks tulevikus põnevat teadust,“ märkis Sünter.

Pikemas perspektiivis on Sünteri sõnul plaan paisata laiali elektrilise päikesepurjega spektraalsed kaamerad, et asteroide kaardistada. „Elektriline päikesepuri oleks säärase missiooni puhul tavalisest päikesepurjest ja klassikalistest rakett- ja ioonmootoritest oluliselt efektiivsem ning võimaldaks missiooni sooritada mitme suurusjärgu võrra odavamalt,“ märkis ta.

Kaamerad kui meeskonnatöö

ESTCube-2 juures osaleb Sünter praegu peamiselt juhendajana, kuna viimased kaks ja pool aastat on suurem osa energiast kulunud hoopis Euroopa tudengite Maa-orbiiteri (ESEO ehk European Student Earth Orbiter) kaamerate arendamisele. ESEO on väikesatelliidimissioon, mida arendatakse samuti õppe-eesmärgil. See võimalus avanes suures osas tänu ESTCube-1 kaamerate kõrgekvaliteetsetele piltidele, mis satelliidiarendajate kogukonnas tähelepanu äratasid.

ESEO primaarkaamera on ESTCube-1 omale üsna sarnane, ent hoopis teine lugu on sekundaarkaameraga. „ESEO sekundaarkaamera on kui vahepealne samm ilupildikaamera ja teadusliku instrumendi vahel,“ kirjeldas Sünter.

Kaamerate kallal on üldiselt tööd teinud ligi neljaliikmeline tiim, ent alates sellest suvest on Sünter kaameraid suures osas üksi arendanud.

Mõnes mõttes on töö ESEO kaameratega siiski töö ka uue ESTCube’i jaoks, kuna Sünteri arendatud kaamera läheb ka viimase pardale. Erinevus peitub selles, et ESEO pardal saab olema kaks kaamerat, ESTCube-2-l aga vaid sekundaarkaamera, mille elektriline liideski on ESEO omast veidi erinev. ESEO sekundaarkaamera varjuk saab ESTCube-2 puhul asendatud väiksema ja lihtsamaga: Eesti satelliit on ka ise tunduvalt väiksem.

Mentaliteet „Taevas pole piir“

Mõneti võib öelda, et ESTCube’i eesmärk on praktilist kosmoseteadust inimestele lähemale tuua. Seega ei jäta ESTCube’i tiim teadust vaid laboriseinte vahele: koos käiakse koolides, võetakse noori Tõraveres vastu ja käiakse eri üritustel. Näiteks on ESTCube esindatud sellel nädalal toimuval Garage48 hackathonil.

„Kosmosetehnoloogia ei ole mingi raketiteadus… Või noh, on, aga raketiteaduse suhtes on eelarvamused. Eelarvamuste poolest on hämmastav, kuidas mitmed põhikooli ja gümnaasiumiõpilased saavad tudengitest oluliselt paremini hakkama,“ sõnas Sünter. Tema sõnutsi on paljud tudengid kaotanud entusiasmi midagi tõeliselt ägedat korda saata.

Ka tudengisatelliidi projektil on Sünteri meelest mõte vaid siis, kui on järelkasvu, ning tudengid ja kooliõpilased ka iseseisvalt hakkama saavad. „Püüame levitada just sellist mentaliteeti, et taevas ei ole piir. Kes teab, mis kõik võimalik on, kui valida miskit põnevat ja mitte järele anda enne, kui asi korralikult tehtud,“ arvab Sünter.

Tartu observatoorium teatas stipendiumide saajad eelmisel nädalal. Peale Sünteri oli veel kaks laureaati: Ave Ansper pälvis Juhan Rossi nimelise stipendiumi ja Maarja Kruusele määrati Ernst Julius Öpiku nimeline stipendium.